Postmodernistlik kirjandus

Postmodernistlik (ladina keeles post ehk järel) kirjandus on kirjandusvool, mis järgneb modernismile.

Postmodernse mõtteviisi aluseks on modernismi mõtete hülgamine. Postmodernsuse pooldajad väidavad, et kõik on pidevas muutumises. Postmodernism keskendub eelkõige vormile, usust kunstiteose sõltumatusele ning eristuse rõhutamisele kõrge kunsti ja madalkultuuri vahel. Ihab Hassani toob välja, et postmodernismi iseloomusõnadeks sobivad avatud või antivorm, mäng ja juhused. Lisaks kaasneb postmodernismiga sageli ka info pealiskaudsus, vääruste ja hoiakute eiramine, intertekstuaalsus, kõikelubatavus, mitterealistlik arusaam ning tegurid, mis hõlmavad kogu kaasaegset elustiili ja inimtegevuse eripärasid. Lisaks sellele lähtutakse seisukohast, et kellelgi ei saa olla kõikehaaravaid teadmisi.

Tihtipeale aetakse modernism ja postmodernism segamini, sest nende vahele pole kerge joont tõmmata, kuna neil on palju ühiseid jooni. Mõlemat ajastut iseloomustavad urbanism, erootika ja kõrgtehnoloogia. Postmodernismiga kaasneb tume realism, mis hõlmab vormilist nihet ja muutust keelekasutuses. Teostes esinevad tegelased, kes eiravad ühiskondlikke norme, kasutavad vägisõnu ning neid kohtab ka vägivaldsetes sündmustes.

Postmodernismi arenemisel suureneb eluläheduse roll. See tähendab, et otsitakse võimalusi kergemaks kirjutamislaadiks ning loodavad tekstid ei järgi suurel määral kehtestatud põhimõtteid ja seisukohti. Postmodernistlike teoste iseloomujoonteks on erinevuste esiletõstmine ning reeglitele ja kategooriatele tähelepanu juhtimine.

Postmodernistlik narratiiv

Postmodernislik narratiiv keskendub eelkõige kahtlusele, kaootilisusele ja ebakindlusele. Enamjaolt kajastavad postmodernistlikud kirjutised iroonilisi ja problemaatilisi lugusid, kus mainitakse komplitseeritud ühiskonda ja elu ebakindlust. Hüljati realistlik arusaam, mis aga asendus sürrealismiga.

Postmodernismi üheks üldisemaks tunnuseks on piiride kadumine. Nimelt on kaotatud kindlad kunsti- ja žanriliikide raamid ning on toimunud üldine segunemine. Postmodernistliku narratiivi üldtunnusteks võib veel pidada avatust ja simultaansust, pluralismi, hajusust ja skisofreeniat. Postmodernist kasutab oma teostest järgnevaid strateegiaid: tsiteerimine, paroodia, irooniline mäng massikultuuri vormidega ning omavahelises seoses on kõrge ja madal kultuur.

Postmodernistlikus kirjanduses on märgata uuema ajastu motiive – ühiskond muutub üha keerulisemaks ja inimene oskab aina vähem asju parandada ja juhtida nii, et kõik kokku ei variseks. Olulisemale kohale tulevad omavahelised suhted ja ühiskonna väärtused.

Douwe Fokkema rühmitab postmodernismi viieks:

• feministlik kirjutus ehk naiskirjutus;

• histograafilised romaanid;

• postkolonialistlik kirjandus;

• autobiograafiad;

• kultuurilist identiteeti käsitlev kirjandus.

Naiskirjutuses rõhutatakse soolist identiteeti, histograafilistes romaanides kirjutatakse ümber ajalugu kellegi vaatepunktist või mängitakse ajaloo faktide ja isiksustega. Postkolonialistlik kirjandus on mõjutatud koloniaalsest korrast – seal otsitakse müstilist ideaali ning väärtustatakse eraldiseisvate maailmade eripära. Autobiograafiad on seotud biograafiate ja elulookirjutamisega. Kultuurilist identiteeti käsitlev kirjanduses toob autor välja teda ümbritsevast maailmast midagi imetlusväärset ja keskset.

Transgressiivne kirjandus

Transgressiivne kirjandus ehk hälbekirjandus on tänapäevane kirjandusvool, mille põhiteemadeks on enamasti mõnuained, vägivald, seksuaalne sättumus, kuritegevus ja füüsilised/vaimsed piinamised.

Kirjandusliigi eesmärgiks ei ole pakkuda lugejatele rõõmu ja positiivseid elamusi, vaid soovitakse panna ette kujutama õõvastavaid asju ning pannakse tunnetama hirmsaid tundeid. Autorid tahavad, et lugejad kujutaks ennast ette ebamugavates situatsioonides või on millegi ohvrid, nagu näiteks vaimse vägivalla. Raamatukogumites kirjeldatakse detailselt keelatud tegevusi ning reeglipäratut käitumist, heites kõrvale ühiskondlikud normid. Autorid puudutavad meelega tundlikke või sotsiaalselt taunitavaid teemasid, sh keelatud suhted, mõnuained, geiidentiteet, haigused ja vägivald.

Jutustuses on keskseks tegelane, kes vastandus üldistele normidele ja satub ühiskonna normidega vastuollu. Transgressiivne kangelane tunneb, et tema tegutsemist piiravad head tavad ja ühiskondlikud kokkulepped. Karakter on enamasti sotsiopaatse hoiakuga – ta ei suuda oma tunge kontrollida, olles samaaegselt nihilist, egoist ja materialist. Tegelase sisemine ja välimine "mina" ei pruugi ühtida: väljastpoolt tundub ta edukas ja kena inimene, aga sisemiselt on tundetu ning pooldab vägivalda. Tema eneseteostus ei pruugi üldsegi olla positiivne ja see võib tekitada ka probleeme: tema enesekeskus võib ühel hetkel muutuda vaimuhaiguseks, tegelane võib liigtarbida mõnuaineid ja tekib tugev seksuaaltung. Enamasti jääb taoline karakteri tüüp hälbekirjanduses antikangelaseks ehk üksikuks ja sidemeteta inimeseks.

Tähelepanuväärne on transgressiivses kirjanduses lauseline ülesehitus. Üleastumisi kirjeldatakse üksikasjalikult, et lugeja mõistaks situatsiooni. Tänu visuaalsele mõjule muutub verbaalne väljendus piltlikumaks ja graafilisemaks. Vägivaldseid sündmusi kirjeldatakse jõhkrate ja veristena.

Postapokalüptiline maailmapilt

Postmodernismi üheks aktuaalseks žanriks on veel katastroofiulme, kus loos on katastroof või apokalüptilised kujutlused inimkonna muudetud tulevikust. Katastroofide mõjuteguriteks on loodus, maavälised olendid või inimesed ise. Kujutatavad hävingud saavad olla sotsiaalsed, ökoloogilised, klimaatilised või geoloogilised.

Postmodernismis on üheks katastroofiulme alaliigiks postapokalüptiline kirjandus, mis kirjeldab inimtsivilisatsiooni lõppu ning arutleb elu võimalikkuse üle pärast ühiskonna kokkuvarisemist, püüdes ette kujutada sellele järgnevat puhtamat maailma.

Kirjanduse põhielemendiks on apokalüptika, kus on igaveseks muutunud üksikute ellujääjate elu ja nende vaated. Apokalüptilistes teostes antakse ülevaade, kui kohanemisvõimeliseks on loodud inimene, kui ta pannakse sürreaalsesse keskkonda – ta elu on tundmatuseni muutunud, sest uus elukond erineb varasemast. Lisaks on situatsioonid, millest võib vallanduda vaen ning mis võib viia katastroofini: suhtlemine maaväliste olenditega, kahe eri bioloogilise liigi kooseksisteerimine, minevikust ja tulevikust pärit inimeste kokkupuuted ning indiviidide ja tehnoloogia suhe.

Postapokalüptiline kirjandus sai kuulsaks pärast teist maailmasõda, kui leiutati aatomipomm ning levisid inimesi hirmutavad kujutused tuumasõja mõjust maailmale. Kuid aastatega on hakanud kogunema ka teisi tegureid, mis on ohuks nii maailma kui ka ühiskonnale. Näiteks looduslike ressursside raiskamine ja nende lõppemine, globaalne soojenemine, nafta tootmise kallinemine ja puhta vee vähenemine. Nende tegurite tõttu võib hea fantaasia korral kujutada ette maailmalõppu. Postapokalüptilisele arengule on mõju avaldanud ka kosmoseajastu. Tihtipeale kujutatakse juhtumeid maaväliste olenditega, mil nad võivad rünnata maad.

Katastroofiulme ohumudelid lähtuvad küsimustest: mis juhtub siis, kui midagi ei muutu, või mis juhtub siis, kui midagi muutub? Kirjanduslik ettevaatusnarratiiv kõneleb inimühiskonna kitsaskohtadest ja riskidest. Ulme suudab muuta võimalikuks nii ohtliku kui ka keelatu. Aja jooksul muutub aina ohtulikumaks tehnika, mida kujutatakse aina enam valitsevat inimeste üle. Ulme kõneleb teaduse ebaõnnestumistest ning selle pimestavast mõjust inimesele.